Praegu aasta lõpus on õige aeg mitte kokkuvõteteks, vaid mõtlemiseks, mida teha uuel aastal teisiti. Jälle need Uue Aasta eesmärgid, ohkab mõni. Mina teen seekord seda juba detsembri alguses, mitte jaanuaris suure hurraaga. Kuna ühel hetkel mõistsin, kuidas senised eesmärgid ning takistused nende saavutamiseks, on mind viinud tegeliku, päris minu eesmärgini.
Kui palgatöö lõpetasin, siis selle eesmärk oli eelkõige vabadus. Teha ainult seda, mida tõeliselt tahan, avades ning kasutades eelkõige iseenda potentsiaali. Jätta seljataha väliste ootuste ja rutiinide järgi iseenda seadistamine. Et liikuda teiste esiplaanile tõstmise ja toetamise juurest iseenda suurema väärtustamiseni.
Personalijuhid teavad, mida ma sellega mõtlen. Praegu, sisuliselt igapäevaselt personalitööst eemal olles võrgustikes tegutsedes näen eriti selgelt, kui palju panustavad meie tippjuhid, HR juhid ja kõik inimestega tegelevad spetsialistid organisatsiooni heaolusse. Unustades iseenda oma. Jah, ise nad naudivad seda tööd tõeliselt, see on kindel. Samas enda kogemusest võin öelda, et tehes väga südamelähedast tööd suure kire ja pühendumisega, on kõige suurem oht läbi põleda. Saades praegu tööalaseid kirju pühapäeva õhtutel, tuleb mulle meelde enda eelneva 10 aasta töökorraldus. Ise kogu aeg arenedes ja tööalaselt kasvades, kasvas ka vastutuse koorem – mis oli äge!
Kuid aastaid, isegi kümneid sellisel kombel tegutsedes, pidevalt uusi väljakutseid vastu võttes on vaja osata aeg-ajalt tempo maha võtta: tuua oma rutiini väikeseid puhkepause, teha endale meeldivaid tegevusi, tähistada kordaminekuid enne järgmise olulise projekti käimatõmbamist jne. No kõik ju teavad seda ja eriti personalijuhid! Aga ühel hetkel tuli taipamine – et kui ma nüüd ei lõpeta ise, siis on läbipõlemine kindlustatud, sest käitumismuster oli juba sedavõrd kinnistunud. Käitumismustri muutmiseks kasutasin mina võimalust tagasi pöörduda iseseisva ettevõtja teele. Minu tee, et õigeid vastuseid leida, kuidas nüüd see kannapööre iseenda jaoks järgmisele arengutasemele astudes teha. Otsustasin panustada oma coaching’u alaste kompetentside arendamisele.
Olin ja olen siiani veendunud, et coaching aitab oluliselt ületada ja ennetada vaimse tervise võimalikke raskusi. Coaching’u abil on võimalik luua selgust oma tahtmises, valida oma tegevusi, kaaluda lahendusvariante ja näha võimalusi seal, kus enne arvasid ennast lõksus olevat. Kui inimene on lõksus, ükskõik, kas eraelulistel või töösuhete alastel põhjustel, on lühike maa unehäireteni. Unehäired omakorda toovad kaasa keskendumisraskused, mis põhjustavad mitme asja korraga tegemist, seejärel ületöötamist – sest eesmärgid on ju vaja täita. Samas need tegevused juba iseenesest vähendavat meie energiataset ja tekib suletud ring. Kuni füüsiliste vaevusteni. Siis läheb inimene arstile, vaimse tervise raskuste korral aga ei oska ju eriti ka midagi kaevata. Ravima hakatakse valutavat pead või selga. Arst kirjutab valu korral välja ravimi ja see parandab enesetunnet, põhjust aga mitte. Tööle tagasi ja tempot juurde! Lõpuks võib see lahendamata olukord viia toitumis- või meeleolu häireteni.
Eesmärk ja selleni jõudmine võtavad aega ja õige on see, et tegelikult me nagu ei saagi seda suuremat eesmärki kätte. Tulles tagasi minu loo juurde, siis minu esimene eesmärk töölepingulise suhte lõppemisel oli vabadus tegeleda sellega, mis hingele midagi pakub. Mitte tunda survet kellegi teise poolt. Kõike saan juhtida ainult ise. Väga tore eesmärk ja usun, et ma ei ole ainus, kes seda teed on läinud.
Varsti saabus aga karm reaalsus ja pangaarvel olev hakkas ähvardava kiirusega kahanema. Tuli uus eesmärk – rahaline vabadus. Loomulikult koos erinevate investeerimismõtete ja müügitehnikatega.
Selleks, et saaksin olla oma tegevuste valikus vaba, pean kindlustama endale rahalise vabaduse. Loogiline! Tegutsesin asjadega, mis mulle meeldisid, aga siis hakkas kummitama vana, juba ka sedasama kannapööret osaliselt põhjustanud migreen. Tundsin (aga ei tunnistanud), et olin sattunud justkui samasse rattasse, kust olin aasta eest välja astunud. Kuna jooga on pikki aastaid olnud minu meelistegevus ja enda laadimine, õppisin joogaõpetajaks. Vabal ajal annan joogatunde. Kuna tervisekäitumine ja tervislik elustiil juba lastel on tähtis, jõudsin vabal ajal olla laste ujumistreener.
Oma ajakava vaadates olin tegelikult juba ühel hetkel ise taibanud, et olin sattunud vanasse mustrisse. Järgmises, ainult iseenda juhitud tegevuses.
„Ahhaa“ moment, justkui vastu kõrvu tuli kliiniku peavalutiimilt, kelle nõustamisel olin juba mõnda aega käinud. Kuna inimene on üks tervik, kuivõrd me seda uskuda ei taha, siis tavaliselt põhjustame oma füüsilised valud ikka ise, oma elustiiliga. Või vähemalt saame elustiili muutes seda väga palju leevendada. Teoorias olen tugev. Vaimse tervise õde küsis ühel korral mõtlikult, mind kuulates ja tegelikult oskuslikult coachides: oled terviseteadlik, õpetad teistele enda väljalülitamist, mõtete peatamist ja puhkamise olulisust. Teed tööd mis sulle meeldib, mis on hea. Kuid – see on sinu vastutus – sest sellel ajal sa ise tegelikult ei puhka, vaid juhendad teisi. Kui tihti sa aga ise neid põhimõtteid, mida teistele õpetad, järgid? Teed tegevusi, millel ei ole ajalist survet, teiste ootusi, lõõgastud, oled ainult iseenda jaoks? No ikka jälgin, mõtlesin, ma tean neid tehnikaid ja kasutan neid.
„Millal Sa ise viimati juhendatud joogatunnis käisid?“ Eee.. joogateraapia kursustel. Ei -ei – siis sa õppisid. Nii, et ise ei pidanud mõtlema, mida ma tegema pean, mis järjekorras ja kuidas? Kui andsin vastutuse kellelegi teisele ja ainult nautisin?
Jah, tõesti. Sellist aega, kus tegeled asjadega, mida 100% naudid on igaühele vaja. Iseasi kas tunnistame seda või mitte. Mõistsin siis, sealt kliinikust tulles, et tollel vaimse tervise õel oli minu suhtes õigus. Ehk jälle tõdemus, et inimene õpib läbi valu – minu puhul siis otseselt. Hea teoreetik, õpetaja, kes neid õpetusi enda peal kõiki ei märka rakendada. Samas, saada teada, kus Sa omadega parasjagu oled, on järjekordse edasiliikumise võti. Sest me kõik oleme inimesed just sellel ajahetkel ja nende teadmistega, mis meil parasjagu on. Coach aitab näiliselt olematute raskuste korral leida kohti, kuhu vaadata. Kuhu Sa ise endale nähtamatud piirid oled seadnud, või uurida teadmisi, mis on alateadvusse peidetud. Aitab ära hoida suuremaid takistusi, et näha seda, mis on pinna all juba varakult, mitte siis, kui vaja on juba psühhiaatri abi.
Vaimne tervis on minu suur huvi ja missioon anda panus eesti inimeste vaimse tervise alase teadlikkuse tõstmisesse. Tahan seda üha uurida ja teiste teadlikkust tõsta. Kirega tegutsedes ei leidnud ma tegelikult endale enam aega olla nii, et vahel ole ise vastutusest vaba.
Veel viimane trigger tuli ühelt coachingu sessioonilt, kus üks minu coachee küsis minu käest kavalalt, et millised minu viimase aja kogemused on, mida olen avastanud teiste abiga enda arendamiseks? Rääkisin sellesama loo lühidalt. Sessiooni kokku võttes, mis tema oli õppinud ja mis tähtaeg on järgmiseks sammuks, küsis ta veelgi kavalamalt – nii ja millal sina siis juhendatud joogasse lähed?
Hmm… nüüd pidin lubaduse andma. Ja läksin teise joogaõpetaja joogatundi. Ja sealt tagasi jalutades mõnusas lumesajus tabas mind järsku taipamine. Minu pikk eesmärk ei saa olla enam ainult vabadus teha ise mida tahan – see on juba käes. Ega rahaline vabadus, vaid on kõigepealt iseenda heaolu, ehk oma tervis. Sest ainult terve olles saan ma teha seda mida ma tahan ja suurendada oma rahalist vabadust! Coachidel on ju sama põhimõte – saan toetada teisi , kui oskan hoida ennast.
Seega eluline näide minu enda hiljutisest kogemusest, et vaimse tervise takistustest ülesaamisel ja tugevdamisel on coaching väga hea vahend.
- Saada selgust oma mõtetes, tahtmistes, kuna vahel piisab, et kui keegi tähelepanelikult kuulab ja huvi tunneb, mõttelend avardub.
- Valida vajalikke tegevusi eesmärkide elluviimiseks, et vältida ületöötamist ja
- Ületada ja lahendada tekkinud suhete- ja probleemsõlmed, mis meie loovuse lukustavad.
- Osata seada esikohale oma vajadused ning innustada neid rakendama.
Neuroteadlane Jaan Aru oma raamatus „Loovus ja logelemine“ sedastab, et loovus saab avaneda kahel juhul – kas tugeva mõttetöö tulemusena või äkilise mõttevälgatuse teel. Loovus aitab endas selgusele jõuda, eesmärke seada ja nende suunas liikuda. Mõttevälgatus ehk taipamine tuleb siis, kui oled endale puhkust andnud ja mõtted täielikult vabastanud, s.t nautinud seda tegevust, mida teed, täielikult kohal olles. Olgu see siis teadlik logelemine, tööst vaba olemine – selleks tähtede vaatamine või looduses jalutamine. Need taipamised tulevad sinu eesmärgile pühendumisel. Näiteks mina tahtsin saada selgust, mida ma pean tegema, et saaksin vabaneda oma peavaludest, et anda oma panus parema ja tervema maailma loomisesse.
Need taipamised aitavad muuta ajus kinnistunud mõttemustreid, aga tulevad esile vaid siis, kui oled juba piisavalt teadmiste tükke kogunud. Oled piisavalt vaeva näinud ning õppinud, et need tükid siis ajus taipamisena ühel teadliku logelemise hetkel saaksid plahvatada.
Just need teadmiste tükid, mida me ise endis otsida ei oska, on need, mida aitab coaching välja tuua. Nii saab coachitavale hoogu juurde anda vaimse tervise kontekstis, et arendada oma vajaduste märkamise oskust ja selles suunas ka tegutseda. Oma eesmärgini liikuda ise oma heaolu säilitades.
Kaire Parve, juhtide coach, https://coaching.ee/Coachid/kaire-parve/
